Kuidas aru saada, kas ettevõttel üldse on oma kodulehte vaja?

Kuulsin ühte lugu sõbralt, kes tahtis endale kallist ja uhket jalgratast osta. Tähendab, ta ostiski. Siis kutsus mu külla, et muidugi demonstreerida kui kõva mees ta on jne. Sellise, millega võiks kasvõi Tour de France’il osaleda või Ironmanil ettevalmistamata esikolmikusse vändata.

Aega läks mööda. Trehvasime jälle ja uurisin, kas ta rattaga sõidab, vastas ta, et ei – rattaga polegi juba pool aastat sõitnud, aga ilus on see ratas ju küll, hästi kerge, elektriline käiguvahetaja. Kui ilm parem oleks, siis sõidaks jälle, hetkel aga päris kiire, ei leia aega vändata. Selline loogiline Eesti mehe jutt. Selge pilt, mõtlesin.

Täpselt sama olukorda näen ka veebilehtedega. Vanade heade “kodukatega”. Äge sõna, mulle meeldib see sõna – “kodukas”. “Martin, millega sa siis tegeled tööalaselt?”. “Ma teen kodukaid!” Mehine värk.

Okei, loo juurde tagasi.

Caotica asutajana tuleb mul vahel ette olukordi, kus klient astub uksest sisse juba täiesti valmis veebiprojektiga. Ta teab täpselt, milline peab veeb välja nägema – värvid, pildid, logod ja isegi konkurentide veebid on olemas eeskujuks. “Tehke lihtsalt ära!” “Palju maksab?” on sellistes olukordades tavaliselt kogu sisend. Sel hetkel muutub Caotica lihtsalt tööriistaks, mitte strateegiliseks partneriks. Kui selline veeb lõpuks valmis saab, mõtlen sageli: „Mis selle point siis nüüd oli?“ Ei olegi. Tulemus on ilus digitaalne visiitkaart, mida külastavad heal juhul 2 inimest päevas, kellest üks oled sina ise.

Kuidas siis aru saada, kas ettevõttel üldse on vaja oma veebilehte?

Kui ettevõte ei plaani investeerida digiturundusse, ei taha Google’is nähtav olla, ei otsi internetist uusi kliente ega tee sisuturundust – siis tegelikult piisab sulle väga lihtsast one-pager tüüpi veebist. Sellisest staatilisest tutvustavast lehest, mille eesmärk on lihtsalt kinnitada, et jah, me oleme päriselt olemas.

Aga milleks kulutada mitu tuhat eurot pelgalt veebipõhise visiitkaardi loomiseks?

Vahel ongi targem jätta veeb üldse tegemata. Näiteks ettevõtted, kelle äri käib puhtalt isikliku suhtluse kaudu, kelle klientuur on väga kitsas ja pikaajaline, või kelle teenus levib ainult suusõnaliselt – nende puhul võib veeb olla lihtsalt kulukas iluasi.

Teine näide on mikroskoopilised ärid või hobi-ettevõtmised, millel puudub ambitsioon kasvada. Kui oled näiteks pensionär ja teed puutööd oma naabrite rõõmuks, ei pea sa endale kodulehte ehitama. Piisab Facebooki lehest või Instagramist, kus saad oma käsitööd näidata, ilma tuhandeid eurosid veebile kulutamata.

Või sulle meeldib saiakesi küpsetada. Kõik instagrammi ja see ongi sinu virtuaalne kuvand. Pole veebilehte vaja. Meile on tulnud selliseid päringuid päris mitmeid. Mõni soovitab teha vinge koduka, raha taskusse ja korras. Aga olen soojalt soovitanud kasutada Facebooki ja Instat selleks, pole seda kodukat vaja. Caotica jäi rahast ilma, aga klient on õnnelik. Sai lühikoolituse sotsiaalmeediast, täiesti tasuta, ja tegutseb edukalt Instagrammis.

Samuti ei pruugi veebilehte vaja minna ettevõttel, kelle ainus eesmärk on osaleda riigihangetes või pakkumistes, kus määrav pole veebilehe ilu ega selle sisu, vaid konkreetsed dokumendid ja varasem kogemus.

Kui sul puudub soov panustada aega ja raha sellesse, et veeb päriselt töötaks ja sinu äri toetaks, siis võib olla mõistlik mõelda kaks korda, kas sellist investeeringut üldse teha. Lihtsalt veebilehe tegemisest ei teki äri juurde, täpselt nagu lihtsalt kallist rattast ei teki sulle tervist ega head vormi.

Ka see on päris levinud. Teeme veebi valmis. Kulutame mõni tuhat eurot. Ja nüüd ootame, kuidas kliendid meid leiavad ja hakkavad tellima. Vaikus! Ja mis puudu on?

Seega küsi alati endalt: mida ma selle veebiga päriselt saavutada tahan? Kui vastus on „ilus visiitkaart“, siis võid ehk veebile kuluvat raha hoopis mõnda muusse ärikriitilisse tegevusse suunata. Osta see jalgratas ja mine päriselt sõitma.

Sest mis mõte on luua midagi, mis lihtsalt seisab internetiavarustes nagu üksik ilus saar keset ookeani, kuhu keegi kunagi ei satu?