“Eelarvet ei ole”. Ja siis tuleb vastus, et pakkumine on kallis. Kuidas veebiprojekti alguses aega mitte raisata?

Veebiprojektide alguses juhtub vahel üks väga huvitav vestlus.

Saame kokku. Kohv on laual. Inimesed on viisakad. Räägime ettevõttest, eesmärkidest, teenustest, uutest võimalustest, kasutajakogemusest, disainist, sisuhaldusest, SEO-st ja kõigest muust, mis ühe normaalse veebiprojekti juurde käib.

Kõik tundub täitsa selge.

Siis küsin ühe üsna lihtsa küsimuse:

kas projektil on eelarve paigas?

Ja vastus tuleb umbes selline:

“Ei ole. Me ei oska öelda. Tee lihtsalt pakkumine.”

Hästi. Teen pakkumise. Ütleme näiteks 7000 eurot. Teeme korraliku asja.

Ja siis tuleb vastu vastus:

“Oi, see on kallis.”

Siit tekib täiesti õigustatud küsimus.

Kuidas see saab kallis olla, kui eelarvet justkui ei olnud?

Kas eelarvet päriselt ei olnud?
Või oli ta siiski kuskil olemas, lihtsalt välja ütlemata?

Sest kui 7000 eurot tundub kallis, siis järelikult oli peas mingi number juba enne olemas. Võib-olla 3000. Võib-olla 2000. Võib-olla veel vähem. Aga mingi sisemine piir oli olemas. Lihtsalt seda ei öeldud välja.

Kui pakkumine oleks olnud 2000 eurot, siis oleks asi töösse läinud? Kas siis ikkagi oli eelarve?

Ja just siin hakkabki pihta täiesti tarbetu ajaraisk.

“Eelarvet ei ole” tähendab väga tihti tegelikult “me ei taha eelarvet öelda”

Ausalt öeldes on see üsna tavaline.

Klient ei taha numbrit välja öelda, sest kardab, et äkki ütleb liiga kõrge summa ja saab liiga kalli pakkumise. Või ütleb liiga madala summa ja jätab endast ebaprofessionaalse mulje. Või äkki on piinlik. Vahel lihtsalt loodetakse, et äkki tegija pakub midagi “üllatavalt soodsat”.

Inimlik. Täiesti arusaadav.

Aga see lähenemine tekitab ühe väga praktilise probleemi: veebipartner peab pakkumise tegema pimedas. Ta ei tea, kas ta peaks mõtlema lahendust 2000, 5000 või 12 000 eurose projekti loogikaga.

Ja need ei ole väikesed vahed. Need on täiesti erinevad projektid.

Sama vajadus, täiesti erinev lahendus

Kui ettevõte ütleb kohe alguses, et eelarve on näiteks 2000 eurot, siis saab professionaalne veebiarendaja öelda väga konkreetselt:

selle raha eest teeme nii, et saate selge ja toimiva ettevõtte kodulehe, kasutame olemasolevat mõistlikku tehnilist baasi, hoiame struktuuri kompaktse, väldime erilahendusi, teeme fookuse sisule ja kasutatavusele ning paneme paika, mis jääb hilisemasse faasi.

See on täiesti normaalne ja aus vestlus.

Kui eelarve on 7000 eurot, on mäng juba teine. Siis saab rääkida rohkemast: tugevamast disainist, paremast sisuarhitektuurist, sisuloogikast, maandumislehtedest, tehnilisest SEO-st, mõõtmisest, paremini läbimõeldud sisuhaldusest ja võib-olla mõnest erifunktsioonist.

Mõlemad võivad olla head projektid.
Aga need ei ole sama projekt.

Ja just sellepärast on kummaline mängida kohtumise alguses peitust teemal, mis paneb paika kogu tööraami.

“Tee lihtsalt pakkumine” ei ole tegelikult hea lähtekoht

See kõlab küll süütult, aga päriselus tähendab see üsna tihti üht kahest.

Kas tegija teeb pakkumise enda parima oletuse põhjal ja riskib sellega, et number läheb kliendi peas oleva reaalsusega täiesti vastuollu.

Või teeb tegija madalama otsa pakkumise, et “äkki läheb läbi”, ja tulemuseks on projekt, mis ei vasta tegelikule vajadusele, sest juba alguses ehitati kõik liiga kitsasse raamistikku.

Mõlemad variandid on halvad.

Esimesel juhul raisatakse aega kohtumistele, analüüsile ja pakkumise koostamisele, mille lõpus öeldakse lihtsalt: “liiga kallis”.

Teisel juhul võib töö küll käima minna, aga väga kiiresti selgub, et klient ootas rohkem, kui selle eelarvega tegelikult võimalik teha oli.

Eelarve ütlemine ei ole nõrkus, vaid tööriist

See on koht, mida paljud kliendid alahindavad.

Kui sa ütled ausalt, et eelarve on näiteks 3000 eurot, siis sa ei tee ennast nõrgaks. Sa ei anna “läbirääkimisrelva” käest ära. Sa teed hoopis midagi palju targemat: annad partnerile võimaluse pakkuda sulle lahendust, mis päriselt sobib sellesse raamistikku.

See aitab mõlemat poolt.

Klient saab kiiremini aru, mida on võimalik teha ja mida mitte.
Tegija saab teha realistliku pakkumise, mitte abstraktse kunstiprojekti teemal “mis võiks olla ideaalne maailmas, kus piiranguid ei ole”.

Ja ausalt öeldes ei ole sellist maailma niikuinii olemas.

Hea veebipartner ei vaja eelarvet selleks, et rohkem küsida

Ta vajab seda selleks, et õigesti pakkuda.

See on väga suur vahe.

Kui eelarve on teada, siis saab kohe otsustada:
kas teha nullist või kohandada olemasolevat,
kas teha mitu keelt kohe või hiljem,
kas kaasata sisuloomet või jääda ainult tehnilise teostuse juurde,
kas teha erilahendusi või kasutada mõistlikke standardlahendusi.

Ehk siis eelarve ei ole lihtsalt number.
Eelarve on projekti piirjoon.

Ilma selleta tekibki see naljakas olukord, kus kõik räägivad tund aega tõsise näoga “vajadustest”, aga kõige olulisem raam jääb lahti. Ja siis pärast imestatakse, miks pakkumine ei sobinud.

Kuidas siis aega mitte raisata?

Väga lihtsalt.

Enne kohtumist või hiljemalt kohtumise alguses pane paika aus vahemik. Mitte tingimata sendi täpsusega, aga vähemalt nii, et mõlemad pooled saaksid aru, kas räägime 2000, 5000 või 10 000+ eurose projekti loogikast.

See üks samm säästab:

• aega
• valesid ootusi
• mõttetuid pakkumisi
• pettumust mõlemal poolel

Ja mis peamine — see aitab teha päriselt parema projekti.

Kokkuvõte

Kui pakkumine tundub pärast kallis, siis oli sul suure tõenäosusega eelarve peas olemas juba enne pakkumise saamist. Lihtsalt seda ei öeldud välja.

Ja see on täpselt see koht, kus algab asjatu ajaraisk.

Caoticas usume üsna lihtsasse asja: kui eelarve on teada, saab teha ausa ja professionaalse ettepaneku, kuidas sellest maksimum võtta. Mitte unistada piirideta projektist, vaid panna kohe paika, mis on selles raamistikus mõistlik, vajalik ja võimalik.

Ehk siis järgmine kord, kui veebiprojektist juttu tuleb, tasub üks asi kohe lauale panna:

mis on teie eelarvevahemik?

See ei tee vestlust ebamugavaks.
See teeb vestluse lõpuks ausaks.