Uue veebi üleandmine: mida peab klient saama, et mitte jääda pantvangi?

Uue veebilehe valmimine peaks olema tore hetk.

Veeb on üleval. Kujundus näeb hea välja. Nupud töötavad. Kontaktivorm saadab kirju. Kõik hingavad kergendatult. Keegi võib isegi korraks mõelda, et nüüd on see projekt valmis ja elu läheb jälle normaalseks.

Aga siis tuleb väga oluline küsimus.

Kas see veeb on päriselt sinu oma?

Mitte selles mõttes, et sinu logo on üleval ja arve on makstud. Vaid päriselt. Kas sul on ligipääsud? Kas sul on kontroll domeeni üle? Kas tead, kus veeb majutatud on? Kas sul on analüütika ligipääs? Kas tead, kes omab litsentse? Kas sul on varukoopiad? Kas sul on dokumentatsioon? Kas sa saad vajadusel arendajat vahetada?

Kui vastus on “ma arvan küll”, siis on natuke halb märk.

Veebiprojekti lõpus ei tohiks klient jääda olukorda, kus arendaja hoiab kõiki võtmeid enda taskus ja klient seisab ukse taga, nägu vastu klaasi, enda veebilehte vaatamas.

See ei ole koostöö.

See on digitaalne pantvangidraama.

Veebi üleandmine ei ole lihtsalt “panime üles”

Veebilehe üleandmine ei tähenda ainult seda, et veeb avalikustatakse.

See tähendab, et klient saab kätte kõik vajalikud ligipääsud, failid, juhised ja info, et veebilehte oleks võimalik hallata, hooldada, arendada ja vajadusel teise partneri juurde edasi viia.

Korralik veebilehe arendus ei lõpe sellega, et arendaja ütleb: “Kõik töötab, tšau.”

Hea veebiprojekt lõpeb sellega, et klient saab aru, mis tal olemas on, kuidas see töötab ja kelle poole ta vajadusel pöördub.

Kui üleandmist ei tehta korralikult, võib esmapilgul kõik hästi tunduda. Kuni ühel päeval on vaja midagi muuta.

Siis selgub, et ligipääsu ei ole. Domeen on kellegi teise kontol. Hosting on arendaja nimel. Tasulise plugina litsents kuulub agentuurile. Google Analytics on loodud kellegi isikliku Gmaili alla. Disainifailid on “kusagil Figmas”. Ja arendaja ise on haihtunud nagu motivatsioon jaanuari teisel nädalal.

Adminiligipääsud: mitte “vajadusel anname”, vaid kohe

Esimene asi on adminiligipääs veebilehele.

Kui veeb on tehtud WordPressis või mõnes muus sisuhalduses, peab kliendil olema administraatori ligipääs. Mitte ainult piiratud kasutaja, millega saab blogipostituse pealkirja muuta, aga mitte midagi olulist hallata.

Jah, igale töötajale ei pea andma adminiõigusi. Vastupidi. See oleks umbes sama tark kui anda kogu kontorile seifi kood ja loota, et keegi ei vajuta kogemata punast nuppu.

Aga ettevõttel endal peab olema vähemalt üks täielik administraatori ligipääs.

See ei tähenda, et klient peab ise kõike tegema. Aga tal peab olema võimalus kontrollida oma vara.

Kui sul ei ole adminiligipääsu, siis sa ei kontrolli oma veebilehte täielikult.

Domeen peab kuuluma kliendile

Domeen on sinu veebiaadress. See on ettevõtte digitaalne aadressiraamat, uksekell ja silt maja ees.

Kui domeen on arendaja, agentuuri või kellegi tuttava kontol, on see risk.

Võib-olla on kõik aus ja heatahtlik. Väga tore. Aga elu juhtub. Inimesed vahetavad töökohta. Ettevõtted lõpetavad tegevuse. Paroolid kaovad. Suhted lähevad hapuks. Mõni inimene lihtsalt ei vasta enam kirjadele.

Seepärast peaks domeen olema kliendi enda nimel ja kliendi kontrolli all.

Arendaja võib aidata seadistada. Agentuur võib hallata. Aga omanik peab olema klient.

Kui sa ei tea, kelle nimel sinu domeen on, tasub see kohe üle kontrollida. Mitte kunagi “kunagi hiljem”. Need “hiljem” asjad muutuvad tavaliselt probleemiks kõige halvemal võimalikul hetkel.

Hosting: kus veeb päriselt elab?

Veebimajutus ehk hosting on koht, kus sinu veebilehe failid ja andmebaas päriselt asuvad.

Ka siin peab olema selge, kelle kontol hosting on, kes selle eest maksab, kes saab ligipääsu ja mis juhtub siis, kui koostöö praeguse partneriga lõpeb.

Kui hosting on arendaja kontol, ei pruugi see olla automaatselt halb. Mõnikord on see tehniliselt mugav. Aga see peab olema läbipaistev.

Klient peab teadma:

• kus veeb majutatud on;
• kelle nimel on konto;
• kes maksab arveid;
• kuidas saada ligipääs;
• kuidas veeb vajadusel mujale kolida.

Kui nendele küsimustele vastatakse ebamääraselt, on see punane lipp. Mitte väike lipuke laua peal, vaid selline suur, mis lehvib tuules ja karjub: “Siin võib hiljem jama tulla.”

Analüütika ja mõõtmine ei tohi jääda kellegi isiklikule kontole

Uue veebiga peaks kaasas käima ka analüütika ligipääs.

Google Analytics, Google Search Console, Google Tag Manager, reklaamikontod, pikslid ja muud mõõtmise tööriistad peaksid olema kliendi kontrolli all või vähemalt kliendile ligipääsetavad.

Kui analüütika on loodud arendaja isikliku konto alla, on hiljem väga tüütu aru saada, kes mida näeb ja kuidas seda üle anda.

Veel hullem: mõnikord selgub aasta hiljem, et keegi polegi midagi korralikult seadistanud. Veeb on töötanud, aga keegi pole mõõtnud, mis seal päriselt toimub.

See on nagu avada pood ja mitte kordagi vaadata, mitu inimest uksest sisse tuli.

Veebilehe mõõtmine peab olema osa üleandmisest, mitte asi, millele mõeldakse alles siis, kui küsitakse: “Aga kas see uus veeb üldse töötab?”

Varukoopiad: igav teema, kuni maja põleb

Varukoopiad on üks neist teemadest, millest keegi ei taha rääkida.

Kuni neid vaja läheb.

Siis tahavad kõik neist rääkida. Väga kiiresti. Mõnikord ka väga valju häälega.

Veebi üleandmisel peab olema selge, kuidas varukoopiaid tehakse, kui tihti neid tehakse, kus neid hoitakse ja kuidas veeb vajadusel taastatakse.

Varukoopia ei tähenda ainult seda, et “midagi kuskil peaks olema”.

Hea varukoopia on taastatav. Kontrollitud. Mõistliku ajalooga. Ja sellele on ligipääs inimesel, kes teab, mida teha.

Kui veeb vajab regulaarset hooldust, uuendusi ja varukoopiate kontrolli, siis tasub mõelda ka veebihalduse ja toe peale. Veeb ei pea jääma pärast avaldamist üksi kuskile serverinurka värisema.

Litsentsid: kellele kuuluvad pluginad, fondid ja tööriistad?

Paljud veebid kasutavad tasulisi pluginaid, teemasid, fonte, pildipanku või muid tööriistu.

See on täiesti normaalne.

Aga üleandmisel peab olema selge, kellele litsentsid kuuluvad.

Kas klient ostis need endale?

Kas agentuur kasutab oma arendajalitsentsi?

Kas litsents kehtib ainult seni, kuni klient on hoolduslepingus?

Kas uuendused lõpevad, kui koostöö lõpeb?

Kas klient saab litsentsid vajadusel enda nimele üle võtta?

Need küsimused võivad tunduda väikesed. Kuni ühel päeval ei saa veebis midagi uuendada, sest litsents on aegunud või kuulub kellelegi, kes enam projekti ei halda.

Litsentside omandiõigus ja kasutustingimused peavad olema kirjas. Mitte oletatud. Mitte suuliselt kuskil kunagisel kõnel mainitud. Kirjas.

Disainifailid: kas saad kaasa ka selle, mille eest maksid?

Kui veebilehele loodi eraldi disain, peaks üleandmisel olema selge, kas klient saab kaasa ka disainifailid.

Näiteks Figma failid, logod, ikoonid, illustratsioonid, kujunduselemendid või muud visuaalsed materjalid.

Siin tuleb vaadata kokkulepet. Mõnikord on disainifailid hinna sees. Mõnikord mitte. Mõnikord on need agentuuri tööfailid, mida ei anta vaikimisi üle. Kõik variandid võivad olla mõistlikud, kui need on enne kokku lepitud.

Probleem on siis, kui klient eeldab üht ja tegija teist.

Kui tahad, et disainifailid kuuluksid sulle, küsi seda enne töö algust. Projekti lõpus on see juba keerulisem vestlus. Siis on kõigil kiire, arved on õhus ja keegi ütleb lause: “Sellest me ei rääkinud.”

See lause ei ole kunagi hea märk.

Kasutusjuhend: klient ei pea olema arendaja

Kui klient peab hakkama veebilehte ise haldama, peab ta saama vähemalt lihtsa kasutusjuhendi.

See ei pea olema 90-leheküljeline romaan pealkirjaga “Nupu lisamise filosoofiline olemus WordPressi kontekstis”.

Aga juhend peaks selgitama, kuidas teha peamisi asju:

• kuidas muuta tekste;
• kuidas lisada pilte;
• kuidas avaldada blogipostitust;
• kuidas muuta menüüd;
• kuidas lisada uut teenust või referentsi;
• kuidas kontrollida vormide päringuid;
• mida mitte puutuda, kui ei taha väikest katastroofi.

Mugav sisuhaldus ei tähenda ainult seda, et tehniliselt saab midagi muuta. See tähendab, et klient saab aru, kuidas seda teha ilma veebilehte kogemata tükkideks võtmata.

Kui veeb vajab pidevat sisu uuendamist, on hea siduda see ka sisuhalduse ja tugiteenustega, et klient ei peaks iga muudatuse puhul ise pimedas kobama.

Tehniline dokumentatsioon: igav, aga vajalik

Tehniline dokumentatsioon ei ole ainult suurtele süsteemidele.

Ka väiksema veebilehe puhul peaks olema kirjas vähemalt põhiinfo:

• millist platvormi kasutatakse;
• millised olulised pluginad või moodulid on paigaldatud;
• kus asuvad serveri ja domeeni seadistused;
• millised kolmanda osapoole teenused on ühendatud;
• kuidas toimivad vormid;
• millised on olulised erilahendused;
• kes vastutab hoolduse eest;
• kuidas käib uuendamine ja varundamine.

Dokumentatsioon ei pea olema keeruline, aga see peab olema olemas.

Sest kui järgmine arendaja peab alustama sellest, et uurib kolm päeva, miks üks vorm töötab ainult siis, kui kuu on õiges faasis, siis maksad sa lõpuks selle info puudumise kinni.

Ja mitte väikese rõõmuga.

SEO ja suunamised: uus veeb ei tohi vana nähtavust ära lõhkuda

Kui uue veebi tegemisel asendati vana veeb, peab üleandmisel olema selge, mis sai SEO suunamistest, metaandmetest, vanadest URL-idest ja otsingus olulistest lehtedest.

Väga halb üllatus on see, kui uus veeb näeb ilus välja, aga Google’i liiklus kukub, sest vanad lehed kadusid ära ja keegi ei teinud suunamisi.

See on nagu kolida uude kontorisse ja unustada klientidele öelda, kuhu.

Kui olemasoleval veebilehel oli otsingust tulevat liiklust, peab üleandmise juurde kuuluma vähemalt ülevaade sellest, millised SEO tööd tehti ja mida peaks edasi jälgima.

Hea SEO ja otsimootoritele optimeerimine ei ole ainult märksõnade lisamine. See on ka tehniline järjepidevus, suunamised, struktuur ja mõõtmine.

Kontaktid: kelle poole pöörduda, kui midagi juhtub?

Lõpuks peab kliendil olema selge, kelle poole pöörduda.

Kes vastutab tehnilise toe eest?

Kes haldab hostingut?

Kes aitab sisumuudatustega?

Kes tegeleb domeeniga?

Kes parandab vea?

Kes annab ligipääsu, kui keegi lahkub ettevõttest?

Kui vastus kõigile küsimustele on “kirjuta sellele ühele inimesele”, siis on risk suur. Eriti kui see üks inimene läheb puhkusele, vahetab tööd või otsustab, et e-post on tema vaimsele tervisele halb.

Veebilehe üleandmisel peab kontaktide ja vastutuse loogika olema selge.

Üleandmise kontrollnimekiri

Enne kui loed veebiprojekti lõppenuks, küsi need asjad üle:

• Adminiligipääsud sisuhaldusse ja vajadusel serverisse.
• Domeeni omandiõigus ja registripidaja ligipääs.
• Hostingu ligipääs ja info, kelle nimel teenus on.
• Analüütika ligipääsud: Google Analytics, Search Console, Tag Manager ja muud tööriistad.
• Varukoopiate süsteem: kus, kui tihti ja kuidas taastatakse.
• Litsentside info: pluginad, teemad, fondid, pildid ja tööriistad.
• Disainifailid, kui need olid kokkuleppes sees.
• Kasutusjuhend peamiste sisuhaldustoimingute jaoks.
• Tehniline dokumentatsioon oluliste seadistuste ja erilahenduste kohta.
• SEO suunamised ja mõõtmine, kui uus veeb asendas vana.
• Tugi ja kontaktid, kelle poole hiljem pöörduda.

See nimekiri ei ole luksus. See on elementaarne.

Kui ostad ettevõttele veebilehe, ei peaks sa pärast projekti lõppu paluma ligipääsu omaenda varale nagu külaline, kes küsib, kas ta võib korraks elutuppa minna.

Kokkuvõttes

Uue veebi üleandmine on usalduse küsimus.

Kui kõik on korras, ei ole kliendil vaja karta, et ta jääb ühe tegija, ühe konto või ühe teadmata parooli lõksu.

Korralik üleandmine annab kliendile kontrolli. Adminiligipääsud. Domeeni info. Hostingu ligipääsu. Analüütika. Varukoopiad. Litsentside ülevaate. Disainifailid. Kasutusjuhendi. Dokumentatsiooni. Kontaktid.

Need asjad ei tähenda, et klient peab edaspidi kõike ise tegema.

Need tähendavad, et klient saab ise otsustada, kes teda aitab.

Ja see on suur vahe.

Hea veebipartner ei hoia klienti pantvangis. Hea veebipartner teeb nii head tööd, et klient tahab temaga edasi töötada ka siis, kui tal on võimalus lahkuda.

Kui soovid uut veebilehte, mille üleandmine on selge, aus ja kliendi jaoks turvaline, siis räägime sinu veebiprojektist.